Põhja Ameerika suured ülikoolid on majanduslikult huvitav nähtus. Nad on endale omapärased heaolu saarekesd loonud, mis on peamisest ühiskonnast olulisel määral isoleeritud. Turumajanduse reeglid on ülikoolide territooriumidel nõrgad. Tenure iseenesest on turumajanduse reeglitega vastuolus. Samuti on ülikoolides suhteliselt kõrged palgad ja töökoha turvalisus. Näiteks on kogenenug koristaja vabaturu palk Kanadas umbes 12 - 14 dollarit tunnis, ülikoolides aga 19 dollarit tunnis (kes neid kohti tahab sellel peavad head tutvused olema). Seega on ülikoolid ise omapärane sotsialismi mikromudel. Miks peaks nad turumajandusest vaimustuses olema? Paljud ülikoolide töötajad ei teadvusta endale, et nende süsteem ei ole isemajandav ja nõuab pidevat kulissidetagust võitlemist riiklike (maksumaksjate taskust) fondide eest. Olen muidugi autoriga nõus, et ülikoolides juurutatakse teatud liberaalset ideoloogiat ja ka tudengid treenitakse vastavas vaimus. Mis majandusteadusse puutub, siis praeguse majanduskriisi üks õppetunde on, et ülikoolide majandusteadus osutus enam-vähem kasutuks mis makroökonoomiasse puutub. Ma ei ütleks, et ülikoolid lausa sotsialismi propageeriksid. Valdavalt pigem suhteliselt kõrge maksukoormaga korporatismi. Nn. konservatiivid toetavad "neoliberaalset" globaalset korporatismi kuid väikeste maksudega. Viimast kutsutakse sageli uhkelt turumajanduseks. Kriitikud seevastu on selle ristinud nn. "rigged market" kapitalismiks, kus korporatsioonid ostavad valitsuselt teatud eeliseid, mis nende monopoolse seisundi kindlustab. Peamine vastuseis konservatiividele ülikoolides tundub olevat pigem nende sotsiaalsed vaated kui otseselt majandusmudel (need on muidugi seotud). Libertaarse tõelise turumajanduse ideolooge ei lasta üldiselt ülikoolide ega peavoolu meedia ligigi. Ajad on muutumas; alternatiivne meedia ja kõrgelt kvalifitseeritud majanduse ja poliitika blogijad on juba praegu suurt panust andmas. Kuidas ülikoolide sotsiaalteadused kohaneda suudavad seda on neil kasulik arutada.