Benjamin Sumner Welles avaldas 23. juulil 1940 USA deklaratsiooni, millega tunnistati kehtetuks Balti riikide anneksioon N Liidu poolt ja kinnitati jätkuvat poolehoidu eestlastele, lätlastele ja leedulastele nende seaduspäraste diplomaatiliste esindajate tunnustamisega Washintonis ja New Yorgis.
Aga peagi peale USA varade ja Balti riikide võlgade kompenseerimist 1940. aasta 9. augusti lepingu alusel, nimetas USA Balti riike vaid "teatud inkorporeeritud territooriumiteks", mis on juriidiliselt ähmane mõiste ja rahuldas mõlemat suurriiki.
Eesti kuld jäi USA-le Eesti riigi – ja erasektori võla katteks ning Eestis olnud USA omandi kompensatsiooniks.
Eesti suursaadik USA -s ei esindanud Eesti riiki, vaid riigi ideed.
Rahvusvaheliselt tunnustatud liin oli vaid Päts- Varese liin.
1944. aasta 18. septembri Otto Tiefi valitsust ei tunnustanud ükski riik ega organisatsioon maailmas.
1945. aasta 24. veebruaril tunnustas Saksa välisministeerium Eesti iseseisvust eesotsas dr. Hjalmar Mäega. Pärast Varese valitsuse ametisse kinnitamist saatis president Päts dr. Mäe oma eriesindajana Saksamaale, et teha presidendi nimel kõik, mis Eestile võib kasuks tulla.
1953. aastal moodustati Norra ranniku lähedal neutraalvetes koguni kaks Eesti eksiilvalitsust, mis olid rahvusvahelise õiguse seisukohalt tühised ja mitte ükski riik ja ka ÜRO neid ka ei tunnustanud. Ühte neist juhtis peaminister presidendi ülesandeis August Rei ja teist peaminister presidendi ülesandeis Alfred Maurer. Leedukate ja lätlaste poolt sarnaseid eksiilvalitsusi ei loodudki.