llus ja põhjalik artikkel EELK Peapiiskopilt kirikuaasta lõpuks. Hea meel, et EELK kõrgemail tasandil oma hajali elavatele eestlastest õdedele ja vendadele Kristuses nii fundamenteeritud tähelepanu osutab.

EELK kirkuvalitsuse ambitsioonid ja motiivid on oma varjamatuses sümpaatset esitlemist leidnud. Sõnakuulmatud „lambad ja talled“ Isaliku armastuse ning naiivseks ja harimatutuks tunnistamise läbi taas kindla ja kõva käega korrale kutsutud.

Mõned, nn „välis –eestlasist“, isikud kuigi lambad, näikse ikka olevat veel mõistmatult jäärpäised. Just selles „jäärapäisuses“ peituvatki nende ebaeetilisus. On olemas neid, kes oma kirikliku ja osadusliku mittekuulumise läbi tõestavat oma armastuse kirglikkuse puudulikkust oma sünnimaa vastu.

Jah,vahest võib see,Tallinna mõistes kõrgelt, Toompea mäelt, läbi luterliku-. ja estotsentrilise maailprisma nõnda tundudagi. Paraku on laias maailmas kõrgemaid mägesid kui armas Toompea kõrgendik ja luterlikke kirikuidki ei suuda kohe kokku lugeda ning vaateid läbinägevamaid ja kaugeleulatuvamaid.

Põhja Ameerka eestlastele EELK ülimuslikkust deklareeides jääb kirikuisa ridade tagant aimatavaks teatav Kanada ja USA kiriku ja rahvusgruppide elu ühendavate ja koraldavate seaduste demokraatliku iseloomu mitte märkamise soov. Aga mõistetav on, et kirikuaasta ja aasta lõpul on kõigil väga rutt ja oluline oli taas keskenduda olulisele, kirikute ühinemisele, mis näib moodustavat EELK möödunud kirikuaasta rõõmsa valupunkti.

Arvan, et iga Kanada või USA luterlasest resident ja kodanik kogeb, kuidas iga rahvusgrupi ja usuline ühenduse elu on põhiseaduse läbi kindlalt korraldatud ja kaitstud. Ja kodanikuaabitatarkusest teame,et iga kodaniku moraalse käitumise kõrgemaiks tunnuseks on olla truu oma kodumaale ja selle põhiseadusele. Selleks, et Kanada ja USA kodaniku või residendina armastada Eestit, oma kunagist kodumaad, armsate esivananemate sünnimaad, ei pea usutunnistuselt luterlasena või eesti luterliku kogudusena ilmtingimata omama topeltkiriklikku kuuluvust. Põhja Ameerikas on luteriusu elik luterlikke kirikuid ja sinodeid kaugelt rohkem kui üks, igaüks talleomase spiritualiteediga, mis nii mõningaski vaimuavalduses erineb esivanemate maa kiriku omast. EELK ülimuslikkuse ambitsoon teise riigi kodanikest eesti rahvusest luterlaste suhtes tundub olevat tänases maailmas pisut egotsentrilist laadi liialdus.

Maailm on maailm, Kanada on Kanada. USA on USA. Eesti on Eesti. Kõik, mis jääb väljaspool Eesti Vabariigi piire pole paraku mitte mingi „nähtamatu“ kogu ilmamaad hõlmav „Välis – Eesti“, vaid nähtavas maailmas on ju olemas konkreetsed juriidilsel alusel püsivad ja elavad riigid, konkreetsete piiride, kodanikkonna ja konkreetsete põhiseadustega Selles on point.

Täita kodanikuna oma oma kodumaa seadusi, kasutades ka vääramatut õigust ja vabadust kuuluda kirikusse on kodaniku võimalus.
Olgu selleks kodumaaks Kanada, USA või Eesti.

Aga loomulikult jätkakem sõbralikku dispuuti eetikast ja moraalist, selle säilimisest või kaotsiminekust. Selles on põnevust ja sellest tõuseb tulu. Just nii saame igaüks inimestena iseend ja üksteist vastastiku hoida.

Advendiaja algust Teile!

"Peab tunnustama piiskop Andres Tauli julgust ja isamaalisust, kes, seistes vastu külma sõja varjudele ja esindades enamiku koguduste arusaama eesti luterlaste kokkukuuluvusest, muutis reaalsuseks kiriku ühtsuse taastamise."

Kui A.T. kandideeris peapiiskopiks, siis ei olnud midagi kuulda et kui ta ameti saab, siis E.E.L.K. kogudused hakkavad alluma EELKle.

http://www.eesti.ca/index.php?...

http://www.eesti.ca/index.php?...

<div class="deleted_comment">Kommentaar on kustutatud EE Online toimetuse poolt.
This comment has been deleted by EE Online.</div>

Aga kuidas inkvisitsiooni ajal pidid teised elama?

Tahaksin küsida (ja ammu olen oodanud) head, viidete ja faktidega täidetud vastuartiklit EEL kirikute ühinemisele. Üks kõige asjalikumaid (kuigi mitte otse vastu) ilmus siin lehes õp. Nelli Vahteri sulest. Seal oli esil rida, vähemalt pastoraalseid, vastuargumente, mis võivad olla vägagi kaalukad. Peapiiskop Põder on antud artikli kujul võtnud teha tõsise töö, millele ei saaks vastata vaid emotsioonidega. Vastuseisus on inimlikult ja ajalooliselt mõistetavaid argumente, ei saa seda eitada. Aga peapiiskopi väljatoodule tuleks nüüd oponeerida tõesti väga kaalukate ja hästi viidatud ning dokumentaalselt (mitte emotsionaalselt) toetatud argumentidega. Ei taha tüli kiskuda, sest olen oma lühikesel Toronto-perioodil kohtunud väga toredate inimestega mõlemast nö leerist. Sestap kutsun üles kvaliteetsele ja teineteist arvestavale diskussioonile.