https://www.eurocanadian.ca/20...

Ecclesiastes 10. 2
"A wise man's heart is at his right hand; but a fool's heart at his left."

Hr. Tork ilmselt elab päris elust suht kaugel. Või paikneb ta kohas mille inglis-keelne nimi on "denial"? Kui tahate teada mis tegelikult Eestis toimub siis võite korra pilgu heita tänastele uudistele:

https://www.delfi.ee/news/paev...

Tere anonüümne lugeja. Kes on ’denial’-is, kes mitte, ongi kogu suurem teema. Aitäh! Äkki kiirustades jäi silmade vahele: ’see veel ei tähenda, et kus suitsu on, ei oleks (siin ja seal) tuld’. Näitate lingiga rassistliku plakatiga mehe fotot, mis tõestab täpselt mida? Et on tuld? Jah, täpselt nii. Kas näete midagi muud? Või et midagi puuduks? Mina näiteks näen, et ta ei ole lapsevankriga rammiv noor agent provocateur- äkki te ei tea sellest? - mis on hoopis perfektne sümbol sellest, millest mina räägin. Sellest, millest peameedia keeldub rääkimast. Ehk siis, Eesti kaasaja teisest poolest, millest ’ametlik konsensus’ on lõpuks sügavas eitamises. Mis tugineb ’cherry-picked’ (= hoolega selekteeritud) infole ja muide, mis on mõistetav Eesti hea reputatsiooni säilitamiseks, mis veel ei tähenda ausust ega erapooletust. Kui EKRE tõrvikutega toetajad, noored ja vanad, moodustasid rahumeelse rongkäigu mis täitis vanalinna tänavad, ma ei näinud mitte ühte rassistliku plakatit. Ja kui peaks kuskil keegi leidma mõne, mida see siis tähendaks teie arust? Et Eestis leidub rassistlike ja muude kahetsusväärsete kalduvustega kodanike? Aga muidugi. Mina aga räägin kuvandist, mis baseerub liialdamisele. Endale omaks võtnud Dave Bentonit, kas eestlased on siis massiliselt mustanahaliste vastu, või kas tegemist on muude sügavamate asjaoludega? Sellest küsimusest on kerge mööda libiseda, sest tabud on mõeldud ebamugavate küsimuste eos maha surumiseks. See on fenomen, millest tahaks uudishimu lugejas ärgitada. Lihtne on sildistada rahvast – ka sõnumitoojat - raskem on selgitada, millised on suuremad trendid, mis tekitavad tavakodanikus pahameelt, ja selgitada kust need tulevad ja miks, kas mitte?

Eestis kindlasti on tugev rassismi ja ksenofoobiaprobleem. Aga no ega see siin läänepoolkeral ka tundmatu pole. Mustade vastane rassism pole Põhja-Ameerikas praegu moes, aga moslemite vastu viha on rahumeeli õhutanud nii USA kui Kanada riigijuhidki, mis veel rahvast tahta. See missugusena keskmine Toronto eestlane Eestis elavat venelast ette kujutab on sama koomiline kui see kuidas kodueestlane igat moslemit terroristlikuks kurjamiks ja igat arengumaade immgranti töötuks kerjuseks peab. Kusjuures eriti teeb nalja et räiget etniliste venelaste vihkamist leidub paksult ka selliste peente väliseesti liberaalihingede hulgas kes Trumpi rassistiks ja ksenofoobiks sõimavad - ju siis miskipärast arvavad et nad ise pole, sest vene keelt emakeelena rääkivaid isikuid tohib ikka vihata?

Tere armsad debattist osalejad. Väike kokkuvõte. Selge see, inimesed kes piisavalt hoolivad (sõnavõtjad, kas siis anonüümsed või avalikud - on häid põhjuseid mõlemaks) tihti satuvad hoogu oma dialoogi osaga (vastavalt oma veendumustele, sellele mida peame kõige olulisemaks, südamelähedamaks või hirmuäratavamaks). See on inimlik tendents. Tahaks aga täheldada, et minu arvamusartikli peateemaks ei ole 'rassism Eestis- olemas või mitte, ja võrreldes kellega'. Pigem on teema: miks inimesed on hakanud EKRE'le hääletama, milline on suurem pilt ja süvapõhjused, millest teie ehk ei ole kuulnud tänu peameedia kallutatusele (=media bias). Kusjuures, mulle tabavam seik leidub ühes 'lugeja' poolt edastatud lingis: 'Mustanahaline eestlane. Hiiumaal sündinud Nigeeria päritolu Carl Tuulik, kes on oma eksootilise välimuse tõttu seni kaasmaalaste jaoks olnud pigem positiivne nähtus, kuid viimase poole aasta jooksul on suhtumine kardinaalselt muutunud'. (Avaldatud sept. 2015) mis siis juhtus? Juhtus EL-i sund immigratsiooni 'kvootide' poliitika. Seega küsimus: miks on laiemas mõistes suhtumine Carl Tuulikusse muutunud? Kas eestlane on muutunud rassistiks, või kas on tegemist kogu selle keerulisema ja sügavama kupatusega, millele püüan tähelepanu suunata? Mõned räägivad kanast, teised munast. Peameedia ja valitsus üldse kipub käsitlema teemat nii: 'rahvas on rassistlik, seepärast hääletasid sisse rassistliku EKRE'. Mulle on see lihtsustatud pilt. Aga 'töötab'. On poliitiliselt - 'kaasaminevalt' - motiveeritud. Kaasaminevalt kellega, millega, küsin ma. Näen peibutist. Keskendumist sümptomitele, mitte põhjustele. Fokusseerumist 'kiilu' teemadele (= wedge issue), mitte nö 'sibula sisemistele ringidele'. Pean nüüd tööle minema, aga loodan hiljem jätkata, tulles tagasi näiteks valetamise teemale, just nende rahva piltide või numbrite suhtes, ja muule. Eriti ikka selle lapsevankriga rammimise loole. Ilusat päeva!

Teemale veel natuke tabu sisu? Vähipüük 101. Noorena olin Jõekääru suvelaagris päris usin vähipüüdja. Tulin ikka kaldale kolme kuni nelja vähiga, rohkem ei saanud näppude vahel hästi hoida (võisid päris valusasti näpistada). Avastasin, et parim viis püüdmiseks kindlasti ei olnud tagaajamine. Vähk on liiga kiire. Kivi ümberkeeramisel ja uduse vee selgumisel, seal segaduses tardunud vapralt sõrgadega vehkivat vähki (nüüd korraga tunnen temast kahju- vist mu veganist tütre mõju?) tuli üle kavaldada. Lähenesin kättega kahelt poolt. Eest poolt demonstratiivselt (aga aeglasti). Tagant poolt salamahti. Parim oli eest lähenemine käes, juba püütud, teise vähiga. Nii võis 'paigale naelutatud' (= transfixed) uut saaki kergelt parema käega tagant kinni napsata. Võtmeteguriks siis, peibutise (= decoy) rakendamine. Petekas. Nii kindlasti käib ka aeg-ajalt räpane poliitika igal pool maailmas. (Suhteliselt) libateemadega (= fake issues). (Suhteliselt) 'kiilu' teemadega (= wedge issues), millega rahvast üles ässitada, isegi omavahel riidlema panna. Piltlikult siis, tubli perekond vahib läbi akna tänaval toimivat (orkestreeritud) kisa ja kära, kui vargad viivad mööbli tagauksest välja. Heaks trikiks, siis, on panna rahva keskenduma mitte nii olulisele. Tegelema sümptomitega. Mida suuremaks on puhutud, seda parem. (See ei ole raske, sest neis on ikka mingi ehe sisu). Oluliselt keerulistema ja valusamate peateemadega, ei pea tegelema. Tegelike (mõnikord hävitavalt häbiväärsetest) põhjustest ja peidetud eesmärkidest saab kõrvale viilida. Selleks võib olla vaja heatahtlike 'kasulike idioote', kes siiralt usuvad omapoolt defineeritud rollidesse (milles aga proportsionaalsus puudub, või saab moraalses uhinas niisama unustatud). Kui oled sellist dünaamikat kord juba näinud päris elus, siis järjest on raskem jätta seda tähelepanemata. Tuleb siis silma peal hoida rahvusvaheliselt orkestreeritud röövkapitalismi ilmingutel. Lemmik saagiks antud 'vähipüügis' on riikide ressurssid. Nende ärandamine läbi luhta läinud mega infrastruktuuri projektide, mida ajab kohalik usaldusväärne mänedžerklass koos oma poliitikutega. 'Parimaks' lõpptulemuseks on- ja see ongi pahatihti väikeste vaesete manipuleeritavate riikide saatus - et helgete eesmärkide suurettevõtmiseks tuleb võtta üüratu riiklik laen, mida - surprais- ei suudeta tagasi maksta. Maksukohustus jääb aga reeglitekohaselt maksumaksjal kanda. Kahjuks tal raha ei ole, ja seega (talle/ rahvale/ riigile kuuluvad) ihaldatud ressurssid toimetakse riigist minema võla katteks. Nii käibki kõrgelennuline suurpettus. Ise maksame oma ressursside varastamise eest, ja peame veel häbi tundma kaasnevast 'solidaarsusest' me aru ei saa. Naljakas, jah, aga kuidas lõhnab rail balticaga? Küsigem ehk Naomi Klein-ilt, kes on kirjeldanud tegevuse mustrit oma raamatus 'Šokk Doktriin' (2007). Teised rammigu edasi, omi lapsevankritega süütuid 'tagurlike' vanamehi.

Tere taas hea ja järjepidev lugeja. Meie järeldused võivad siin mitte 100% ühtuda, kuid respekteerin seda, et ka teie püüate ausalt näha võimalikke kulissidetaguseid aspekte. Suht samas 'imperaatoril pole pükse jalas' vaimus. Ühesõnaga, me ei tea mis tuleb. Meil ei ole põhjust pelgalt usaldada. Minu üks lemmik tsitaat tuleb kontraintuitiivselt (sest juba teismelisena leidsin, et see žanr on imelik, aga nüüdseks olen paindlikumaks muutunud) õuduseromaanide 'kuningalt', Stephen King-ilt: 'valetaja tõhusaim tööriist on süütute usaldus'. Peame ootama, ja siis arvustama. Kas sõnad ja teod lähevad kokku, või mitte? Nii kaua kui me ei tea, tuleb võtta ettevaatliku seisukoha. Selles ilmselt nõustume. Mina loodan, et praegune koalitsioon suudab koos midagi mõistliku Eesti kodanikele luua. Samas, kui teie rõõmustate, et EKRE reiting olevat langenud, sest see näitavat kainestumist (sest olete kahtleval seisukohal EKRE tegelikest ambitsioonidest ja iseloomust), siis mina olen ikka teisel pool seda ideoloogilist aeda. Pigem tahan uskuda EKRE'sse, sest ajavad globalismi-skeptilist poliitikat ja ei taha olla see vähk, keda kirjeldasin. Vähemalt vestleme. Lõppkokkuvõttes peavad teod ka mulle tõestama, et asi ei lähe kerget teedpidi. Näiteks 'pruunisärkluse' suunas. Nagu on varemgi ajaloos populismiga läinud. Nagu üks mu erudeeritud sõpradest ka tahab hoiatada. Aga Eesti kontekstis, miskipärast ma seda lihtsalt ei usu. Eestlane on kuradi jäärapäine. Samas, ka talupojamõistus ruulib. Nagugi oma aias kasvatatud ja purki pandud kurgid. Kõik hea. Loodan leplikusele, kuldsele keskteele. Väike võimu muudatus peaks mõjuma värskendavalt, arvan ma. Teised pole nii kindlad. Kena päeva soovides, LT.

Tänan artikli autorile sisukate vastuste eest. Need aitavad mul paremini mõista sealseid mõtteviise. Lugesin, seedisin ja lugesin uuesti. Olen tänulik.

Ma ei ole nõus etteheitega ja sildistamisega pealkirjas “we-are-supersensitive-to-acceptance-of-all” Kanada sõpradele. Puht inimesena leian, et me ehitame paremat kogukonda kui me ei õhuta lahknevust ja polarisatsiooni, meil on vaja eeskujuga teisi ergutada head tegema ja sellega kogukonda üles ehitama.

Kui erinevate tõeks pidamistega inimesed tahavad arvamuste lahknevust lahendada, siis nad peavad olema valmis mõttevahetuseks. Loodan seda sünnib rohkem, nüüd et EKRE on arvukamalt pukkis riigikogus.

Ehk pakub huvi blogi, ka liialt pilkupöörava pealkirjaga, mis kajastab paljusid minu arusaamisi ja tõekspidamisi EKRE kohta:

https://sihitusonpahe.wordpres...

Siin huvitav artikkel, mis võiks natuke rohkem panna mõtlema, miks tänapäeval paremäärmuslikud liikumised tekkinud. Mina ei karda nii palju EKREt kui parteid, sest nemad on ilmselt targad mehed-naised, kes näevad ehk maailmapilti üsna korrektselt, aga ma kardan seda retoorikat, mida nad kasutavad, kui ajavad üles inimesed, kes pimesi iga nende öeldut usuvad ning hakkavad siis oma peaga lollusi tegema. Vaat seda ma kardan... https://nationalpost.com/opini...

Lisaks BBC artikkel lääne allakäigu tunnustest:
http://www.bbc.com/future/stor...