VUHLEDAR, kindluslinn künka otsas lõunarindel, Ukraina strateegilise tähtsusega eelpost, nagu Bloomberg defineeris, langes kiirelt, arvestades venelaste linna sisenemisest. Suuremaid tänavalahinguid ju polnud ja linn jäi suht terveks (vähemalt Bakhmutiga võrreldes), ukrainlastel oli aga tegu, et minema saada. Sest polnud see ju mingi „lauprünnak“ (blogeri toortõlge venest: лобовая атака, лоб – laup) ja mida ta kangesti moskoovialaste lemmivõtteks püüab tembeldada, vaid eeskujulik tiibhaarang (nagu Cannae paeaegu). Vuhledar võeti poolrõngasse, varustusteed lõigati läbi ning kindlustustele virutati raskete lennukipommidega ja raske mitmikraketiheitjaga Solntsepyok On muidugi tõsi, et Vene varasemad katsed soomusgruppidega otse rünnata polnud edukad. Selleks oli Vuhledari ümbrust valitsev positsioon künkal, ukrainlaste betooni valatud punkrid ning maa-alused ühendused liig kõva pähkel esialgu.

Taganevad ukrainlased kandsid raskeid kaotusi ja nagu kohapeal võidelnud mehed BBC-le rääkisid, eelkõige seetõttu, et käsku linn maha jätta ei antud õigel ajal. Ülemjuhataja viibis ju parajast Washingtonis, rääkis võidust (plaanist) ja kuidas siis samal ajal tunnistada, et jälle üks linn langes. Seetõttu alustasid väeosad ise positsioonidel lahkumist, mis siis takkajärgi seadustati. Aga organiseeritud taganemiseks oli juba hilja. Minna tuli Vene droonide tule all, haavatuid maha jättes nagu Stanislav Bunjatov (Ukraina bloger) kajastab, peamiselt öösel, miiniväljadesse tehtud kitsukesi radasi pidi. Ainus veel kasutatav tee Bohoiavlenkasse oli siis juba tule all.

MIS EDASI?
Teatavasti loodi eeldused Vuhledari vallutamiseks Avdiivka (55 miili Vuhledarist kirdes) äravõtmisega veebruaris, mil The New York Times ennustas, et vabanevad ressursid suunatakse ilmselt just sinna. Olulised olid ka venelase edusammud vahepealsete Marinka ja Novomykhailivka juures.
Pärast Vuhledari on venelased juba alustanud liikumist 8-9 km kaugusel asuva Bohoiavlenka külas suunas, kuhu ukrainlased taandusid ning peale seda võetakse ilmselt ette järgmine külade grupp, siirdumaks edasi Kurahhovesse. Kurahhovest põhjas aga asuvad Selydove ja Pokrovsk. Selles plaanis on isegi mõneti üllatav Kaitseväe kolonelleitnant Kesselmani arvamus, et aasta lõpuks võivad ukrainlased olema sunnitud Pokrovski maha jätma, kuna initsiatiiv on venelaste käes, kes edenevad küll aeglaselt aga kindlalt. Aga kui järele mõelda, on siin millegi üle imestada? Ülemraada saadik Mariana Bezuhlja kirjutas ju mõni aega tagasi, kuidas vastloodud „zombi” brigaadide uussõdurid põgenevad hirmust juba esimesel tõsisemal kokkupõrkel. See viitab vägagi tõsisele probleemile – Ukrainal PUUDUB väljaõpetatud jalaväereserv. Uussõdurid keelduvad sõdimast ja lähevad väejooksu või deserteeruvad. Selliseid juhtumeid olevat üle 100 000. Võimalik et just seetõttu võeti Ukraina nn „võiduplaan“ USA-s suht külmalt vastu kui ebarealistlik. Vene tagala tulistamine pikamaarakettidega ei tooks mingit võitu kui võitlusvõimetu jalavägi, A ja O lahinguväljal, laiali jookseb. Midagi on kapitaalselt mäda Ukraina meeste sõjalises ettevalmistuses ja mobiliseeritute kaitsetahtes.