See on kurb uudis, eriliselt kuna mees enda vabatahtlikult üles andis.
Paljud eestlased, kes sooritavad välismaal kuritegusid, arvavad muidugi esiteks, et nad ei jää kinni. Kuid nad ei ole suutelised ka môtlema selle peale, et vanglakaristus väljaspool Eestit tähendab sotsiaalset isoleeritust. Kirjavahetust kontrollitakse kuni kohtuotsuseni, st. kirjad kodumaale kulgevad väga aeglaselt. Ka külastajaid kontrollitakse ja igat ühe ei lasta vangi juurde, pealegi puuduvad tavaliselt ka sugulastel igasugused finantsilised vôimalused külastamiseks. Paljud ei ôpi ära keelt, eestikeelseid raamatud, ajalehed, televisioonisaated puuduvad. Kui vang ei oska isegi vene keelt, siis ei ole ka mitte mingisuguseid suhtlemisvôimalusi kaasvangidega. Paljud arvavad, et näiteks Saksamaal on vanglad liberaalsemad kui Eestis. See vôib nii ka olla, kuid vangla välismaal tähendab ikkagi olla ilma sotsiaalseid tähtsaid kontakte, mida ei vôi liberaalsusega mitte mingil juhul asendada. Vangil puudub, kui keeleoskust ei ole, samuti vôimalus kontakteerumsieks sotsiaaltöötajate vôi psühhoterapeudiga.Olen paar korda pööranud eesti ajakirjanike tähelepanu sellele probleemile paludes selle kajastamist ajakirjanduses - kahjuks asjatult. Arvan, et ka nüüd jääb see kurb juhtum ainult sensatsiooniliseks uudiseks.