Moto – Kevade tuiked on tunda kõikjal

Täiskuu valgus kumab üle kadakase karjamaa. Laskun mööda kivitreppi kaldast alla oma vaikuse maailma – eemale linnakärast. Kui armas ja kosutav on kuulata mere vaikset loksumist, lindude summutatud häälitsemist õhtuses hämaruses!

Keskhommikul olen mererannal oma meelispaigas. Meri lainetab, kumalased sumisevad ja tunnetad kerget tuuleõhku ning päikesesoojuse paitust; - siin ei häiri ka kivikärbeste jalutamine jalgadel. Rannakivid on tormilainete poolt puhtaks pestud ja mustadesse kuubedesse rüütatud. Kaldakivil on veel praegugi naabrikunstniku võõbatud paar sinivalget pintslitõmmet, mis meenutavad kümnete aastate tagust põgusat arutelu maailma asjadest ning mõnusatest saunavihtlemistest kadakase vihaga. Talvine torm on kaldajoone liivaseljandikud järsemaks kujundanud ning viie-venna-kiviviskamise kohal on kõrge liivakivikallas merre varisenud, – tekitades liivakella sarnase kuhila. Poole sajandiga on kiviviskekoht kadumas; kõrget kallast koos mändidega on neelanud meri paarikümne meetri ulatuses ja maismaa taganeb kuni meetrijagu iga aastaga. Saabunud kaldapääsukesed on üllatunud, kuid asuvad koheselt liivakaldasse uusi koopapesakesi uuristama, sest aeg tõttab…

Kaugemal merekivil on kajakapesa, kus lähenedes võis loendada kolme täpiliskirjut linnumuna. Selle kivi läheduses elas väike merevähk Väku ja lapsed ristisid selle Väkukiviks. Kalda lähedal liival on tiirupesa. Pesas on ka kolm tiirumuna, millised on väiksemad kajakamunadest, kuid suuremate pruun-kollakate laikudega. Kajakas haudub merekivil ja musta peaga harksabaline tiiruema oma kaldaliivalohul. Muidugi arvestab linnuema ka päikese-soojendatud liiva sõbralikkust või merekivi heldet sülesoojust linnupoegade haudumisel, - kui vaid rebasejäljed liival ei reedaks rüüstamist…?

Kevad on hiline ja toomingate õiekobarad on vaid puhkemas. Kased on õrnrohelised ja lepad urbade-õites. Haabade salu kollendab nurmenukkudest ja teeääred on võilillevaipadega kaetud. Karukellad palistavad oma mahedate sametpehmete tupsudega rannaniitu. Sügava männimetsa all võib veel leida ülaseid ja sinililli.
Kevad on saabuvale suvele jalgu jäämas ja ruttab. Ööde jahedus kestab veel ja ööbik on öösooja ootel, et siis laksutada oma pillikeeltel, mida loodus iluhäälde seab. Juba keerduvad samblasest pinnasest piibelehed, et maikuu lõpul oma kellukesi helistada ja haarata metsaalune oma lõhnaembusesse…

Kirjutamiseks on mul looduse ja merelainete poolt loodud iste ning toetades selga ürgsele kividiivanile ammutad endasse kevade tuikeid ja looduse värskust…

Lugupidamisega ja tervitustega kodu-Eestist 21. mail,
Mati Pungas, Tallinn