Kollist räägib tarka juttu. Meie seisukohalt on rahvuse püsimine number üks, ismid on viimase järgu tähtsusega. Põhimõttekindel antikommunism ja hoiak "ei mingit koostööd" oleks eestluse püsimise seisukohast olnud täiesti tarbetu. Sama tarbetu, nagu põhimõttest "ära tapa" tingimusteta kinnipidamine olukorras, kus keegi on hakanud selle põhimõtte eirajaid järjest maha nottima. Mis kasu oleks eesti rahvusele mälestusest iseendast, mida heietataks vene keeles?

Venestada on meid püütud ka ilma kommunismita (kusjuures enne kommunistide teket), samas näitasid venelaste poole trääsa kõigepealt kommunistlik Jugoslaavia, hiljem ka Rumeenia ja Hiina. Albaaniast me üldse ei räägigi - see riik elas hermeetilises kookonis, küpses omas mahlas ja oli sealjuures ülbe rahvusvahelisest abist keelduja.

Ei saa ühe puuga lüüa ka kogu nõukogude aega Eestis - ülejäänust tuleb selgelt eristada aastad 1940-41 ja 1944-1953 ning aeg alates 1988. aasta 16. juunist.

Ärgem unustagem ka seda, milline oli aastakümneid jõudude vahekord. See oli selge juba 1956. aastal, kui Ungari revolutsioon maha suruti, NL ohjeldamiseks aga midagi ette ei võetud. See muutis siinmail mõttetuks igasuguse metsavendluse; teisalt aga muutsid venestamine ja Moskva majandusalased lollused komparteilise karjääri tegemise igatpidi mõistlikuks.

Paraku said leedulased sellest palju paremini aru kui eestlased. Tulemus on see, et Leedus on muulasi vaid kümnendik, Eestis aga neljandik ning Lätis veel rohkem. Meie vabadusvõitlejate tegevus 70-ndatel ja 80-ndatel (Balti Apell jne) oli ka ju eelkõige suunatud okupatsiooni vastu ja ajaloolise õigluse taastamisele. Või ei olnud?

Siia lõppu võiks küsida -
kas Hjalmar Mäe ja Oskar Angelus oli oma sisult natsid? ja kõik need teised eestlased, kes Saksa ajal juhtivatel kohtadel töötasid?
Kas nad olid Eesti rahva reeturid, et selle režiimiga koostööd tegid? Kas neile meeldis plaan eestlased saksastada? jne...