Kuna tegu oli Inglismaal täiskasvanuks saanud inimesega, kel puudus Eesti kooliharidus, siis see inglisepärasus üldse ei häirinud. Ja huumor oli ka sellline briti huumor, mis on ameeriklatele ja kanadalastele tihti arusaamatu sest nad ei saa irooniale tavaliselt pihta. Erinevalt paljudest teistest nn "väliseesti " mälestustest on raamat väga huvitav ja lahe lugemine. Ootaks ka memuaaride teist osa. Soovitan teost lugejatele!
Mis puutub teose ülesehitusse siis see oli väga kirjanduslik, uskumatu et raamat on kirjutatud arsti mitte kirjanku poolt. Neid läksin sinna ja siis läksin tänna memuaare on ju küll ja küll ja need mõjuvad amatöörlikult.
Võrreldes Elin Toona "Ellaga" mis on muidugi professionaali poolt kirjutatud mõjub teos optimistlikuna. Kuidas sai ihuüksi Inglismaale sattunud teismeline hakkama ja isegi sellises klassiühiskonnas omandas arsti elukutse? Elin Toona ainult hädaldab kui paha ja halb on Inglismaal elada, mõistmata et peale sõda oli elu seal väga raske ja paremaks hakkas elu minema allaes 60-ndatel..