Retsenseerija oleks võinud jutumärgid "õnnelikule lapsepõlvele" rahumeeli panemata jätta, sest kauguste tagant on kõik lapsepõlved õnnelikud, olgu siis tegu sõja-, pealesurutud sotsialismi ajal või mistahes perioodil ja tingimustes sirgunud lastega. Ma ei usu, et pagulaste järeltulijad olid õnnelikumad, nähes oma vanemaid tähistamas kodust lahkumise aastapäevi nagu kurbtõsiseid rituaale Mis on lapsesüdamele kõige kallim? Sünnikodu ja emakeelne perekond, arvan mina. Leelo Tungal on elavaks tõestuseks, et heaks inimeseks võis kasvada ka okupeeritud Eestis.