Millega me mõõdame ajakirjanduse kvaliteeti? Kas selle kvaliteediga, mida pakuvad meile USA, Kanada, Inglismaa, Saksamaa, Prantsusmaa meediad?
Kui me seda teeme, on Eesti ajakirjandus lootusetus olukorras. Sami Lotilal on õigus kui ta toob esile, et kodumaised ajakirjanikud ei oska esitada küsimusi, neil puuduvad üldteadmised. Neil puuduvad ajalooteadmised. Euroopa poliitikast ei taipa kodused reporterid tuhkagi, sellest, mis toimub välismaal, kirjutatakse lühidalt (peamiselt agentuuriuudised, needki liiga tihti valesti tõlgitud ja toimetatud) - välismaa korrespondendid puuduvad Eestil täielikult - v.a. EOLil Venemaal ja Rahvusringhäälingul Brüsselis.
Kuulsin hiljuti ühte EPLi ajakirjanikku ütlevat, et EL otsuseid kajastatakse vähe, näiteks ei saanud meediatöötajad üldse aru, mis on Lissaboni leping. Ja ikkagi ratifitseeris Eesti selle lepingu. Kuigi keegi ei saanud aru. Sest kui Riigikogu esindajad ei saanud aru, ajakirjanikud ei saanud aru, siis ei saanud ka lugejad aru.
Kas Eestis on häid analüütikuid? Minu teada ei ole. Kas eestlased saavad aru teatute poliitiliste otsuste järeldustest? Minu arvates mitte! Sest ka ajakirjanikud ei tea. Ka siinkohal näide - lugesin hiljuti ühte kirjutist, kus öeldi, et euro tulekuga tekib ka kriminaalsus. Sorry - kriminaalsus ja veel milline on Eestis juba ammu olemas, seda ei pea euro endaga kaasa tooma. Ja Eesti külaliskriminaalid on Euroopas (maailmas) aktiivselt tegutsemas juba aastakümneid. Nii lühike on ajakirjanike mälu. Tõenäoliselt puudub neil arhiiv ja märkmed, et fakte enne avaldamist korralikult üle kontrollida.
Eestlased ise peavad hakkama nõudma, kirjutama rohkem lugejakirju, informeerima peatoimetajat kui on selgelt näha faktivigu.
Eriliselt ebameeldiv on praegune aktuaalne debatt ERSO ja Neeme Järvi ümber - igal pool maailmas armastatud ja austatud maestro pole seda ära teeninud. Ka homoseksuaale puuduvad debatid on ebakompetentsed, rikuvad nii ajakirjanduseetikat kui ka riigi põhiseadust. Selline artikkel nagu kirjutas Ekspressi peatoimetaja Lotilast, see oli täis isiklikku rünnakut ja soovitust minna psühhiaatri juurde - oleks arenenud demokraatlikes riikides diskvalifitseeritud, peatoimetaja lahti lastud. Üleüldse ründavad eestlased alati isiklikul tasemel, süvenemata sisusse. Esitatakse kontrollimata fakte ja iseenda fantaasiaid. See on muidugi lubamatu. Hea, kvaliteetne ajakirjandus toob esile faktid ja jätab järelduste tegemise lugejale. Ka arvamuslugudes peab pidama meeles, et ka teistel kaaskodanikel on õigused, neid ei tohi ei laimata ega sõimata. Eestis müüb aga ennekõike kollane ajakirjandus, kus lugejatele pakutakse nõrguvaid emotsioone ja poleemikat. See läheb kord suuremale osale eestlastele hästi peale.

Eelnevaga 100% nõus!
Siia juurde ehk veel Eesti ajakirjanduses esinevad õigekirja- ja grammatilised vead, täitsa pahupidi lauseehitused jne.
Umbes samas stiilis - "Tatjana sõitis tõllas ülestõstetud taguotsaga".irw