“Prantsusmaa välisminister Roland Dumas ütles, et Prantsusmaa ei saa kuidagi toetada Balti riikide iseseisvust, sest niikuinii muutuvad nad siis Saksa kolooniateks.”

Mihhail Gorbatšovi kirjavahetusest Saksa Liitvabariigi kantsleri Helmut Kohliga selgub, et kantsler käitus poliitiliselt korrektselt ei olnud Baltimaade iseseisvumisega nõus. Samas Joachim von Ribbentrop tunnustas Eesti iseseisvust eesotsas dr. Hjalmar Mäega 1945. aasta 24. veebruaril.

Suurbritannia välisminister Douglas Hogg kõigepealt uuris, kuidas kavatsetakse Eestis tagada vene vähemusrahvuse huvid („Päevaleht” 04.09.1991).

Kanada ei teinud samuti tunnustusest juttu, küll aga toetas Savisaare poolt planeeritavat kodakondsuse nullvarianti („Päevaleht” 21.09.1991).

Soome valitsus säilitas oma tuntud tagasihoidlikkuse suhetes Nõukogude Liiduga ja soovitas ettevaatlikult saavutada iseseisvus kokkuleppel Nõukogude Liidu valitsusega.

USA president Bush teatas 1991. aasta 22. augustil, et aeg pole Balti riikide iseseisvuse tunnustamiseks veel küps. USA lähtus Teheran – Jalta konverentside otsustest . USA keeldus tunnustamast Eesti iseseisvust ka 1918. aastal.
12. jaanuaril 1918. vastas saadikute Poska ja Seljamaa vastavasisulisele palvele USA saatkonna nõunik, et USA küll tunnustaks Eesti iseseisvust, kui selleks Nõukogude Venemaa enamlaste nõusolek oleks. Seni aga, kui Nõukogude Venemaa seisukord on tume ja keeruline, olevat USA-l raske oma seisukohta välja öelda. USA-l puudub siiani seisukoht ka Tartu rahu suhtes.
Nüüd on selgunud, et Wall Street finantseeris bolševikke, et kehtestada oma režiim Venemaal.

Tavaliselt, kui info ilmub netis või trükis, siis peetakse seda usutavaks. Ei pruugi seda üldsegi uskuda. Nii ongi "Kuidas keelgi" väidetega. Tõed ja valed segamini.