Ta esindas siiski Eesti Wabariigi ideed, mitte aga riiki.

Pärast Leedu, Läti ja Eesti juhtide kohtumist George Bushi ja James Bakeriga toimunud konverentsil märkis Godmanis: „Riigisekretär Baker palus meil samuti leida iseseisvuse saavutamiseks mingi selline mehhanism, mis ei saadaks NLiitu häbisse.”” („Päevaleht” 09.05.1991)
Mehhanism, mis „NLiitu häbisse ei jätaks”, leitigi. Ühe nn okupatsioonivõimu esindaja ja üheksa nn okupatsioonivõimuga kollaboreerunud Eesti Kongressi esindaja separaatkokkulepe sundis EV kodanikkonnale peale Põhiseadusliku Assamblee. Põhiseaduse eelnõu, mis Põhiseaduslikus Assamblees töö aluseks sai ja avalikkus tunneb seda kui ERSP-poolset Jüri Adamsi väljatöötatud eelnõuna, oli tegelikult juba valminud USA-s 1990.a. algul („Rahva Hääl” 16.06.1992).
Ülo Nugise sõnavõtt Eesti TV-s 27. juunil 1992, kus viimane kinnitas eetris veel kord põhimõtet, et kui rahvas põhiseaduse poolt ei hääleta, siis ülemnõukogu laiali ei lähe, millel on omad tagajärjed jne. Seega referendumil ei ütelnud rahvas jah-sõna mitte USA-s valminud ja kohapeal Põhiseaduslikus Assamblees „iluravi” saanud uue põhiseaduse eelnõule, vaid ütles eelkõige jah-sõna ülemnõukogu laialiminekule.

1940. aasta suvel teatas USA president Roosevelt, et kui kommunism balti rahvastele ei meeldi, siis võivad nad ju oma kodumaalt lahkuda. Lahkumise teemat arutati ka II maailmasõja aegsetel liitlaste konverentsidel.

„USA president George Bush teatas 22.08.1991 toimunud pressikonverentsil, et Baltimaade iseseisvuse tunnustamiseks pole aeg veel küps.” („Päevaleht” 24.09.1991).

USA esindajad teatasid eestlastele 90-ndate alguses, et pole vaja ajaloolistest nüanssidest kinni pidada (Tartu rahu, järjepidevus jne).

Lääneriigid polnud alguses Balti riikide iseseisvumise taga, sest nad nägid Gorbatšovis NSV Liidu demokraatliku arengu garantiid.
http://www.pealinn.ee/koik-uud...