Mälestuspäeva asutamine ja selle sisu laialdane tutvustamine, tähenduse põlistamine ja rahvuslikku ajalooteadvusse kandmine on EV kultuuri -ja haridusministeeriumi põhimõtteline kohustus, millele valitsus peab andma administratiivse jõu ja kindlustama juriidilise kaitse.
Praegune olukord, mis vene nõukogude okupatsiooni tulemusel lõhestatud rahvuskeha ja vaimu ühendamise vajalikkusele mitte mingisugust tähelepanu ei pööra, tuleb otsustavalt lõpetada. Eriti alandav on , et väliseestlaste meeletu pingutus ja titaanlik tegevus Eesti omariikluse taastamisel on tegelikkuses tunnustamata ja väärtustamata, meie rahvuslikke vabadusvõitlejaid -väiseestlasi, olgu nad poliitikud, kirjanduse või kultuuritegelased, emamaa noorsugu ei tea ega tunne. Ja poolharitlastena ehk ei pea vajalikukski tunda. See kõik räägib isamaakasvatuse puudumisest, eestluse elujõu allikate kõrbeliiva juhtimisest, taasiseseisvusaja tühitööst rahvusliku kasvatuse alal.
Suurpõgenemise mälestuspäeva sisseviimine on mõistagi vaid rahvusliku konsolideerimise, ühendamise ja tegeliku Eesti Vabariigi taassünni tunnistamise esmane ning juriidilis-kohustuslik samm. Ees seisab aga terve epohh tööd, pingutusi, kultuuristamist ning harimist nõudvaid eestluse taassünnile suunavaid tegevusi, mis vajavad kõik uut mentaalust, uusi inimesi ja uut vaatenurka poliitiliste prioriteetide vallas, kus väliseestlusel on oma mõtestav, juhatav ja taastav roll. Eestluse edasiarendamine nõuab uut hingamist. Ennekõike aga uut hingestatust...!

Paljud eestlased (kadakasakslased) lahkusid koos baltisakslastega juba aastatel 1939 – 40 nagu ka Eesti sõjaväeluure eesotsas kolonel Maasinguga lahkus koos salajase dokumentatsiooniga praktiliselt täies koosseisus Saksamaale Abwehri teenistusse.
Aastatel 1943 - 44 evakueeris Rootsi sakslaste nõusolekul 6 000 eestirootslast.
Saksa laevastik oli valmis juba 1944. aasta juuli lõpus alustama ka eestlaste evakueerimist.
Pärnust, Rohukülast ja Saaremaalt lahkusid Saksa laevad aga tühjalt, vaid Tallinnas laevad täitusid. Puudus eestlaste soov kodumaalt lahkuda, lisaks takistas lahkumist Pitka meeste vastutegevus.
Saksa 18.armee välipolitsei teatel vallutasid Pitka mehed hiljem Toompeal komandatuuri hoone, mis tõi kaasa selle, et ei saanud väljastada tõendeid Saksamaale sõiduks.
Talupidajad teatasid, et nemad ei lähe mitte kuhugi, sama teatasid ka tööstustöölised. Sellist lahkumist võrdsustati Saksamaale tööteenistusse minekuga.
Lahkus intelligents ja vähe laiema silmaringiga isikud, ka need, kes ei saanud aastatel 1939 - 40 Eestist lahkuda, sest Uluotsa valitsus tühistas 1939. aasta sügisel välispassid, aga eelkõige need, kes olid Saksa ajal teinud koostööd sakslastega ja nende perekonnad.
Otsest kampaaniat põgenemiseks ei saanud teha ei Eesti Omavalitsus ega ka Saksa võimud, sest seda oleks "Julgeolekupolitsei ja SD" allasutus "Gestapo" saanud tõlgendada paanika tekitamisena jne.
Seega, kes vihjetest aru sai, see lahkus, kel nupp vähem nokkis, see trügis laevadele alles septembri keskel või jäi hoopis maha.
1944. aasta hilissuvel alustasid sakslased oma pooldajate evakueerimist Eestist ka Rootsi.
Läbirääkimisi Rootsi võimudega pidas Saksa välisministeeriumi ametnik dr. Kleist. Rootsi laevastik sai loa läheneda Saaremaale Karala piirkonnas, kus sakslased avasid 10 - 15 km pikkuse rannalõigu põgenikele. Sakslased andsid endale aru, et kõiki soovijaid ei suuda nad enam evakueerida. Rootsi politsei, kes registereeris saabunud põgenikke, hoiab nende isikute andmeid ja tausta siiani saladuses. Ka USA missioon Rootsis abistas põgenikke Baltikumist. Ametlikes dokumentides näidati, et raha eraldati juutide päästmiseks, kuigi väidetavalt juute põgenike hulgas ei olnud. Muidu poleks aga raha ja muid vahendeid lihtsalt eraldatud, sest see oleks olnud liitlaste vaheliste lepingute rikkumine. Samas on teada ka Felix Karsteni ja Raoul Wallenbergi transfertehingud: juudid Rootsi, vastu transpordivahendeid jm. Kas mõni neist tehingutest toimus siiski ka läbi Eesti?
Rootslaste andmeil jõudis 1944. aasta sügiseks Rootsi umbes 25 000 põgenikku Baltikumist. Neist 23 000 olid pärit Eestist, Lätist 1600, Leedust paarsada. ( Leedus teatavasti SS – diviise ei loodudki, sest sealne omavalitsus seadis eeltingimuseks, et need alluksid Leedu omavalitsusele ja sõdiksid vaid Saksamaa liitlasena.)

Kogu Tiefi valitsus ja selle juurde kuuluvad isikud – umbes saja inimese ringis – taganes läände ja jõudis Matsalu lahe kaldale. Nende hulgas olid ka endised "ernalased " Talgre ja Toom. Neil oli raadioühendus “Abwehrile” kuulunud raadiosaatja abil Rootsiga, kust teatati, et saadetakse välja kaater. Kuid see pidi tulema nagu varemgi kaugematele Moonsundi saartele, kuhu tuli minna kohalike sõiduvahenditega.
Neil päevil kihas kogu läänerannik põgenikest. Kakeldi paadikohtade pärast ja võimaluse eest pääseda üle mere maksti muinasjutulisi summasid. Rahvuskomitee vana abimees, toosama Tauksi saare kalur lubas kogu Tiefi valitsuse kohale toimetada niipea kui kaater on saabunud.
Ta käis saarel mitu korda, kuid teatas, et kaatrit ei ole tulnud. Nii kestis see seni, kuni Nõukogude tankid kohale vurasid ja kõik laiali jooksid, kes kuhu suutis. Ainult neil, kes olid juba varem omal jõul otsustanud põgeneda, õnnestus ära sõita, suurem osa jäi maha.
Nagu hiljem selgus, oli kaater käinud Rootsist koguni kolm korda, kuid kalur vedas oma paadiga kohale oma häid tuttavaid, öeldes kaptenile, et neid tegelasi, kelle järele paat oli saadetud, ei ole. Kapten, kes ei tahtnud tühjalt tagasi sõita, võttis kaluri toodud inimesed peale.
Pärast ebaõnnestunud katset Rootsi põgeneda jooksid Tiefi valitsuskabineti liikmed laiali ja igaüks varjas ennast, kus sai. Mõned neist arreteeriti üsna pea.
Vaid informeeritum Uluots siiski jõudis õigele saarele ja pääses sealt edasi Rootsi.

P.S.
1944. aasta 21. septembril püüdis Tiefi valitsus organiseerida rahvuslikke kaitsejõude. Kuid kontakt nii rindeväeosade ja soomepoistega kui ka admiral Pitkaga oli lootusetult katkenud.
“Haukka–Tümmler” luuregrupi raadiosaatja abil edastati Uluotsa käskkirjad, valitsusdeklaratsioon ja valitsuse korraldused vaid Rootsi välisdelegatsioonile.