Kakskümmend seitse aastat rahvusriiklikku hariduselu tagurpidikäiku on kõigi aegade Eesti maailmarekord, mille nüüd siinne autor mitte ainult kujundlikuna vaid ka puust ja punasena meie ette toonud.Mida ütlevad selle peale aastakümneid Eesti Vabariigi hariduselu valevõtmes suunanud isikud? Haridusministrid, koolijuhid? Kas leidub nende seas ükski südametunnistusega kodanik, kes on lõpuks aru saanud , kelle heaks ta töötanud ja mille nimel pingutanud ? Sellisele persoonile võib isegi kaasa tunda. Ehkki noorsoo sassiaetud hingemaailma see enam parandada ei aita. Ligi kolmkümmend aastat väldanud hariduselulist puntratantsu pole võimalik sujuvaks , väärikaks ja aristokraatlikuks ballitantsuks muuta enne kui on
kõrvale astunud need, kelle arvates see, millega nad siiani tegelenud, ongi
suurepärane integratsioon! Ei ole! Sest integratsiooni aluspõhimõtteks jääb kivisse raiutud maksiim : " elukommetelt laitmatu ja kurjast puhas"( lad. k. integer vitae scelerisque purus - Horatius"Oodid"). Üks suurimaid haridusalaseid vigu tehti kuuskümmend aastat tagasi kui kommunistlik kooliõpetus lülitas kooliprogrammidest välja ühe humanitaarhariduse alustala -klassikalise filoloogia, sealhulgas ladina keele. Sealt sai alguse eestipärase koolihariduse allakäigutrepp.Mille järel kadusid õppekavadest eetika, loogika, filosoofia jmt .Seetõttu on mõisted ning arusaamad akadeemilises ja aristokraatlikus mõttemaailmas olnud pikka aega bolshevistlikult ja rabfaklikult* nihestunud, kohati aga täiesti väärastunud. Sama kehtib ka juriidika, riigiõiguse ning muu kohta, mida siinses loos autor markantsel moel esitab.

* rabfak - rabotsij fakultet (töölisfakulteet lüh. vene.k.)